Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna nõunik Galina Danilišina ütleb, et töö riigiametis on talle kinkinud palju iseseisvust. Ta on veendunud, et on õiges kohas ja see on see töö, mida soovib teha.
Milline oli teie töökogemus enne senist ametikohta? Ja kuidas te oma praeguse töö juurde jõudsite?
Olen töötanud alates 18. eluaastast ning ülikooliajal ühendasin oma õpingud Tartu Ülikoolis keskkonnatehnoloogia erialal heitmete töötlemise suunal ka tööga. Olen erasektoris töötanud 6 aastat, algul pangas tellerina ja siis projektijuhina ettevõttes, mis tegeleb reoveepuhastite projekteerimisega. Ei saa öelda, et tööle asumine ministeeriumisse oli omaette eesmärk. Lihtsalt mingil hetkel sain aru, et soovin areneda ja teha tööd, mille abil saaksin panustada inimeste elu paremaks muutmisesse, teha midagi riigi heaks.
Siseministeerium ei olnud minu esimene töökoht avalikus sektoris. Varem kandideerisin keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialisti ametikohale ning osutusin valituks. Julgesin kandideerida, kuna selleks hetkeks olin projekteerimisettevõttes omandatud need erialased oskused, teadmised ja kogemused, mida keskkonnaministeerium vajas ja otsis. Siseministeeriumisse läksin ma kolm aastat hiljem ja samuti töökuulutuse kaudu. Ka siseministeerium otsis just neid oskusi ja kogemusi, mis mul olid. Vastu olen saanud väga huvitava ja arendava tööd.
Kuidas sujus töökohavahetus erasektorist avalikku sektorisse?
Kõige keerulisem oli kolida oma kodulinnast Tartust Tallinnasse. Tallinnas ei olnud mul ei tuttavaid ega sõpru ning see oli minu jaoks võõras ja tundmatu keskkond. Tööalaselt pidin õppima kirjutama õigusakte, koostama dokumentatsiooni ja õppima selgeks avaliku sektori hingeelu. Seepärast oli algul hetki, mil mõtlesin, et kas ma tegin õige otsuse, äkki ma ei saa selle tööga hakkama? Andsin aga endast parima ja sain hakkama. Samuti sain aru ja arvan siiamaani, et olen õiges kohas ja see on see töö, mida soovin teha.
Paljud venekeelsed tudengid kardavad oma eesti keele oskuse pärast, et see ei pruugi olla piisav soovitud ametikoha saamiseks. Milline oli teie keele tase? Kuidas seda parandasite?
Eesti keele oskus ei ole minu jaoks probleemiks olnud. Ma sain piisavalt praktikat koduhoovis, ülikoolis ja tööl. Samuti olid mul head eesti keele õpetajad koolis, kus ma õppisin. Mõningad raskused tekkisid pigem siis, kui ma läksin ülikooli. Nimelt, eelnevalt oli mu õppekeeleks koolis olnud vene keel, kuid ülikoolis olid õpingud eesti keeles. Kohanemiseks läks mul aega umbes neli kuud.
Kuidas tajute hariduse olulist ja vajadust oma ametikohal? Kas alati piisab omandatud haridusest?
Minu töös on kõrghariduse omamine kindlasti vajalik eeldus. Maailm on pidevas arengus ja sellest tulenevalt muutub ka tööiseloom, samuti tööandja ja töötaja enda vajadused. Sellest lähtuvalt on loomulik, et mingi hetk ongi vaja ennast täiendada või omandada uut eriala. Mina ise sain mingil hetkel aru, et minu töös tuleb kasuks õigusalane kõrgharidus. Seepärast astusin 2014. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ning sel aastal kavatsen ka lõpetada.
Nooretele soovitan järgmist. Kui näete, et valisite vale eriala või on vaja ennast täiendada ja juurde õppida, siis ärge kartke. Julgege proovida. Oma kogemuselt võin öelda, et üheaegselt õppida ja töötada on küll raske, kuid vägagi võimalik. Oluline on sihikindlus ja soov.
Kas olete kunagi tundnud tööl ebamugavust, kuna teie emakeel ei ole eesti keel?
Oma karjääri jooksul ei ole ma seda tundnud. Oma kogemusest võin öelda, et tööle võetakse inimesi nende oskuste, teadmiste, kogemuste ja mitte rahvuse pärast. Minu töös on oluline väga hea eesti keele oskus, kuna pean kirjutama seadusi ja pidama dokumentatsiooni korrektses eesti keeles.
Milliseid isikuomadusi on töö ministeeriumis teile juurde andnud?
Töö riigiametis on mulle kinkinud iseseisvust, kuna palju asju pean ise otsustama, arendama ja vedama. Ühtlasi pean palju töötama erinevate huvigruppidega ja leidma kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi. Seega olen õppinud kannatlikkust ja diplomaatilisust.
Tundub, et avalik sektor annab palju arenguvõimalusi. Või mis teie arvate?
Arenguvõimalusi on tõesti palju. Pean tunnistama, et ma ei ole veel mõelnud, mida ma teen 3-5 aasta pärast. Kindel on see, et ma ei sea endale piire ja olen avatud muutusteks ja uuteks väljakutseteks.
Milles näete põhjust, et avalikus sektoris on vähe vene emakeelega inimesi? Mida tänased noored saavad teha selleks, et tulevikus nad ei tunneks avalikus sektoris töötades end võõrastena?
Põhjusi võib olla palju. Kindlasti on inimesi, kellele rohkem meeldib töötada erasektoris, kuna see on paindlikum ja seal on vähem reegleid. Tõenäoliselt mõned ka kardavad, et nad ei osutu valituks, ei saa tööga hakkama või on nende keeleoskus ebapiisav. Mina soovitan noortel mitte seada endale piire. Proovige ja katsetage! Olge avatud muutusteks ja väljakutseteks. Selleks, et mõista millist tööd teile meeldib teha, pange end proovile erinevates ametites. Igasugune praktiline töökogemus on väärtus ja annab eelise parema ja sobivama töökoha leidmisel. Ka ümberõppida pole kunagi liiga hilja ja see on võimalik. Sihikindlus ja töökus viib sihile. Seega julgege proovida!