Õiguskantsleri nõunik Vladimir Svet on omaenda kogemuste varal veendunud, et vigadesse eesti keele kõnelemisel suhtuvad kõik rahulikult, juristitöö aga on märksa huvitavam kui esmapilgul tundub.
Vladimir, kas Te kavandasite tööleasumist Õiguskantsleri büroosse või oli see juhus?
Ma ei saa öelda, et oleksin spetsiaalselt otsinud võimalust siia tööle pääseda. Samas ei saa seda ka juhuseks nimetada. Ma kujutasin endale ette valdkonda, kus oleksin tahtnud töötada, ja uskusin, et varem või hiljem tekib selleks sobiv võimalus. Ma ei eksinud. Nii nagu enamik ametnikke, jõudsin ka mina oma ametikohani avaliku konkursi kaudu. Esitasin essee ja motivatsioonikirja, tegin läbi vestluse. Oma osa oli ka varasematel kogemustel. Ma olin varem töötanud palju laste ja noortega, Õiguskantsleri Kantseleis aga sai just vabaks töökoht laste ja noorte õiguste osakonnas.
Millist rolli on Teie tööelus mänginud haridus?
Erinevalt paljudest muudest erialadest era- ja riiklikus sektoris, on juriidilises valdkonnas haridusel tähtis koht. Magistrikraadita on juristina praktiliselt võimatu töötada. Veel enam, kõrgharidust nõuab kantselei nõunikeltseadus. Ent selleks, et saada spetsialistiks, ei piisa ainuüksi haridusest. Haridus loob selleks pigem kindla aluse, vundamendi. Selles mõttes suutis Tartu Ülikooli õigusteaduskond anda mulle need algvilumused ja -teadmised, mis on vajalikud riigiõiguse ja ka eraõiguse valdkonnas.
Kas Teie eesti keele valdamise tase on olnud niisuguseks tööks piisav?
Üldiselt oskasin ma eesti keelt päris hästi. Õppisin varem keelekümbluse programmi järgi, töötasin mõned aastad kohalikus omavalitsuses ning õppisin ka ülikoolis eesti keeles. Muide, arutledes kolleegidega keeleteemadel, kuulsin ma korduvalt nende kommentaare, et kirjakeele valdamine lonkab mitte ainult venelastel, vaid noortel tervikuna, sealhulgas ka eestlastel.
Kui tööle hakkasin, siis ma veidi muretsesin oma eesti keele taseme, täpsemalt erialakeele pärast. Juristid või ametnikud kasutavad keelt, mis on igapäevakeelest erinev. Kui aga ei ole tegemist emakeelega, siis on see vahel väga raske.
Kas oli veel midagi, mille pärast muret tundsite?
Kas ma saan õigesti aru, mida minult tahetakse? Kuidas hakatakse suhtuma minu sõnalõppude ja käänete vigadesse? Lisaks sellele kartsin ma, et juristiamet kujuneb igavaks – tuhnimiseks vanades köidetes, seaduste teadmiseks peast ja muuks selliseks. Õnneks ma eksisin mõlema probleemi suhtes. Kolleegid suhtuvad rahulikult vigadesse, mida ma teen eesti keelt rääkides, töö aga ei ole üldsegi igav. See, mis näis tuhnimisena paberites, moodustab tegelikult mitte just väga suure, kuid küllaltki huvitava osa tööst – argumentide otsimise ühe või teise seisukoha kasuks.
Mida uut olete õppinud, töötades Õiguskantsleri büroos?
Ma tahaksin uskuda, et olen õppinud enam-vähem objektiivselt suhtuma eri konfliktidesse, mis leiavad aset meie ühiskonnas. Õiguskantsler peab tegelikult pidevalt võrdlema erinevaid huvisid ja otsima lahendusi erinevatele konfliktidele. Meie kui kantsleri nõunike ülesanne seisneb niisuguste lahenduste leidmises põhiseaduse sätetele ja põhimõtetele tuginedes. Loodan, et siin töötamise ajal olen õppinud paremini mõistma, mis on õiglus ja kuidas see toimib.
Teine tähtis omadus, mille on see töö andnud, on valmisolek kuulda võtta ka teist seisukohta ja vajadusel tunnistada, et sul ei olnud õigus.
Kuidas Teie arvate, kas meie ühiskonnas on probleeme mitte-eestlaste omaksvõtmisega?
Kui sellest nii palju räägitakse, siis probleem on nähtavasti mingil määral olemas. Ent mina ei ole kordagi puutunud kokku diskrimineerimisega rahvuslikul pinnal. Minu arvates on siin tähtis mõista, et negatiivne suhtumine ja eelarvamused tulenevad tihtipeale teadmatusest, informatsiooni puudumisest. Kui venekeelsed elanikud tahavad, et eestlased suhtuksid neisse paremini, siis on vaja mõista, mida nimelt nad ei tea, mida ei mõista, ning proovida neid lünki täita. Mõistagi on siinsete venelaste ja eestlaste hulgas alati inimesi, kes ei ole valmis diskussiooniks ja kompromissiks, kes otsivad kõiges rahvuskonflikti. Tahan uskuda, et nemad aga ei ole enamuses.
Praegu on olukord selline, et riigiasutustes töötab väga vähe inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Miks see nii on?
Kõigepealt on põhjus see, et keegi ei ole kunagi mõelnud sellele, miks on sellega vaja tegeleda, kas see on probleem ja kuidas seda lahendada. Esiteks peavad siinsed venelased uskuma endasse, oma võimetesse, keeleoskusse ning mõistma, et riik vajab neist paljusid kui spetsialiste, isegi kui riik, mida esindavad selle juhid, seda alati ise ei mõista. Teiseks peavad selle probleemi mõtestama riigisektori personaliosakonnad ja keskastme juhid. Just nemad viivad praktiliselt ellu värbamispoliitikat ning tihtipeale lihtsalt ei mõtle venekeelsete inimeste olemasolu vajadusele avalikus sektoris.
Samuti on vaja rääkida sellest, kuidas teha kohanemine töökohaga sujuvamaks nende inimeste jaoks, kelle emakeel ei ole eesti keel. Täiendav keeleõpe, juhendajaprogrammid, efektiivne tagasiside ning muud niisugused meetodid aitavad venelastest ametnikel töökohal kiiremini kohaneda. Tähtsam on siiski pöörata rohkem tähelepanu eesti keele õppimisele veel enne inimese sattumist riigisektorisse, ning paremini selgitada, milliseid töövõimalusi riik pakub. Tähtis on ka mõista, et venekeelsete ametnike hulk ei saa oluliselt kasvada, kui venelastest üliõpilased ei hakka õppima vastavaid erialasid – juurat ning riigi- ja haldusjuhtimist.
Ma arvan, et üks probleem on veel sotsiaalsete sidemete puudumine või oskamatus neid kasutada. Ma ei mõtle seda, et keegi võiks pakkuda kellelegi kaitset ja korraldada töökoha „omamehe poolest“. Kui aga tunned kedagi, kes riiklikus sektoris juba töötab, siis on võimalik saada tema kaudu teada, kuidas see valdkond toimib, milliseid omadusi seal hinnatakse ning kui huvitav on töö, mida ametnikud teevad. Seepärast kutsun ma kõiki, kes on mõelnud riigitööle, pöörduma otse minu ja ka teiste venekeelsete ametnike poole ja julgelt küsima, mida ametniku töö endast kujutab.