Julia Antonova, justiitsvaldkonna nõunik Eesti Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures, näeb riigisektoris stabiilsust ja karjääri arendamise võimalust.
Julia, kuidas nimetatakse Teie ametikohta ja milles konkreetselt seisneb Teie töö?
Mina olen juriidiliste küsimuste nõunik Eesti Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures. Formaalselt töötan ma Justiitsministeeriumis ning viibin praegu pikaajalises lähetuses Brüsselis, Eesti Euroopa Liidu esinduses. Ma osalen läbirääkimistel Euroopa Nõukogus, samuti seaduseelnõude aruteludel kriminaalõiguse ja isikuandmete kaitse valdkonnas. See tähendab, et kui antakse välja mingi seaduseelnõu ja seda hakatakse Euroopa Nõukogus arutama, võtan ma arutelust osa, esindades läbirääkimiste laua taga oma ministeeriumi ja Eesti huve.
Mida Te oma töös kõige rohkem hindate?
Minu töö on väga huvitav, eeskätt tänu rahvusvahelisele kollektiivile. Siia on kogunenud esindajad vähemalt 28 Euroopa Liidu riigist ja Euroopa asutustest. Ühelt poolt on see õigusalane töö – me kirjutame seadusi ja peame rahvusvahelisi läbirääkimisi. Teiselt poolt on väga huvitav jälgida eri maade huve ja rahvusvahelist suhtlusvaldkonda, samuti vaadelda tulemusi, kui kokkuleppeid sõlmitakse.
Kus Te olete õppinud, praktikal olnud ja töötanud? Millise tee olete läbi käinud, et praeguse ametikohani jõuda?
Ma õppisin Sisekaitseakadeemias, seejärel Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Praegu õpin ma Tartu Ülikooli doktorantuuris. Akadeemiast suunati meid kohustuslikule praktikale riigisektorisse. Mina olin praktikal Justiitsministeeriumi Euroopa Liidu ja välissuhete osakonnas, ja mulle meeldis seal väga. Seejärel töötasin Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuses. Hiljem läksin tööle Riigikantseleisse, kus hakkasin tegema Euroopa Liiduga seotud tööd. Sealt läksin edasi Justiitsministeeriumi.
Tuleb välja, et Te olete alati töötanud riigiasutustes.
Jah, nii see on. Ma ei ole siiani tundnud, et tahaksin üle minna erasektorisse, kuna riigisektoris on mul huvitav. Ma näen riigisektoris stabiilsust ja võimalust oma karjääri üles ehitada. Kui mingi konkreetne valdkond on sulle huvitav, siis on võimalik seal areneda, õppida seda sajaprotsendiliselt tundma ning teha sellel alal karjääri, tõusta väga hea spetsialisti tasemele. Mind kutsutakse vahel erasektorisse tööle, kuid minu arvates on erasektoris stabiilsust vähem.
Minu valikuid on mõjutanud suur soov teha elus midagi tähtsat, olulist. Selleks oli vaja ülikoolis hästi õppida ja osata riigikeelt.
Kus te omandasite eesti keele alased teadmised ja saite seda praktiseerida?
Lapsepõlves elasin ma Haapsalus ja käisin seal ka koolis. Kaheksandast klassist alates oli see eestikeelne kool. Seepärast omandasin ma eesti keele alused juba seal.
Mida lisaks haridusele ja riigikeele valdamisele on veel tarvis, kui minna tööle riigisektorisse?
Julgust on vaja, sest kõigi nõuete loetelu on tihtipeale hirmuäratav. Pealegi sa ei või teada, mis ees ootab. Tööintervjuul peab olema enesekindel, teadma põhilisi vastuseid tähtsaimatele küsimustele ning oskama end eristada teistest. Näiteks kui minult küsitakse minu peamiste saavutuste kohta, siis vastan ma, et see on eesti keele oskus. On ju kõik kandideerijad ülikoolis õppinud, kuid keeleoskus ja isiklikud saavutused on kõigil erinevad.
Mis Te arvate, miks tundub idee töötada riigisektoris vene noortele vähereaalsena? Milliseid riigisektori töö eeliseid ei osata esmapilgul näha?
On tõenäoline, et riigisektor ei näe alati atraktiivne välja ja paljudele tundub, et siin on igav. Tegelikult on riigisektori töö väga huvitav. Kõik oleneb ju sellest, millega sa tegeled. Riigisektor on väga hea võimalus teha oma kutsealal karjääri. Siin on hea edutamissüsteem.
Vast takistab venekeelseid noori ka see, et nõuded näivad tihtipeale väga rangetena. Mulle aga näib, et tähtis on ilmutada soovi selles valdkonnas töötamiseks. Näiteks siis, kui ma asusin tööle Riigikantseleisse, ei olnud mul vajalikke töökogemusi seoses Euroopa Liiduga. Oli aga mitmeid muid eeliseid ja suur soov tööd teha. Noortel spetsialistidel on tähtis saada jagu hirmust, et neil ei tule midagi välja või et ei jätku oskusi. Kui ei proovita, ei esitata oma kandidatuuri, siis ei õnnestu ka kuhugi jõuda. Pealegi õpetab iga tööintervjuu midagi uut, lisab tähtsaid kogemusi. Soovitan koguda tingimata neid kogemusi ja uusi teadmisi!