ETV+ saatesarja „Varju päev“ esimeseks persooniks oli rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov, kes rääkis sellest, kuidas ta riigisektorisse jõudis. Dmitri julgustab noori unistama suurelt – riigisektor pakub põnevaid karjäärivõimalusi kõigile, keelelisest päritolust sõltumata.
Dmitri, töötate rahandusministeeriumis. Kas ametikoht avalikus sektoris on olnud teie jaoks kunagi eraldi eesmärgiks?
Avaliku sektoriga liitusin täiesti juhuslikult – märkasin ühte töökuulutust, kuid ei kandideerinud, sest kandideerimistähtaeg oli tavatult lühike. Mõne aja pärast rääkisin ühe sõbraga, kes ütles, et üks töökonkurss oli läbi kukkunud ja nüüd otsitakse uuesti inimest. Ta küsis, et äkki ma tean kedagi, kes võiks olla huvitatud sellest ametikohast. Üllatuslikult oli see sama koht, mille kuulutust ma ise olin varem silmanud. Otsustasin siis aga ise kandideerida. Töövestlusel olles ei saanud arugi, kui me juba mõne minuti pärast arutasime, millal mul oleks võimalik tööle asuda.
Varasemalt olen töötanud nii müüja, tõlgi, ülikooli ajal ka raamatupidaja-eelarvestaja, finantsanalüütiku, keeleõpetaja ning lektorina. Mu esimene tõsine töökoht oli aga rahvusvaheliselt tuntud audiitor- ja konsultatsioonifirmas. Seal töötasin kohe pärast ülikooli lõppu ning kuigi ma ei olnud seal väga pikalt, andis see mulle hea ettevalmistuse edasisteks väljakutseteks.
Paljudel venekeelsetel noortel on mure oma eesti keele oskuse pärast. Milline oli teie eesti keele oskus ministeeriumi karjääri alguses?
Minu keeleoskus on alati olnud kõrgel tasemel tänu aktiivsele suhtlemisele sõprade ja tuttavatega. Lapsepõlves aga oli mul au omal nahal tunda, mis asi on keelekümblus. Minu sugulaste hulgas oli neid, kes ei osanud üldse vene keelt. Suviti nende juures viibides ei olnud mul muud võimalust, kui hakata eesti keeles rääkima, olgu see kui tahes vilets.
Teisalt oli ka minu kool, toonane Tallinna 40. Keskkool, nüüd Tallinna Õismäe Vene Lütseum, vägagi kõrgel tasemel nii keelte kui ka teiste õppeainete osas. Nüüd igapäevaselt tööl eesti keeles suheldes ilmneb hoopis vastupidine probleem – ma ei tea enam paljusid mõisteid vene keeles ja nii mõnigi kord, kui ma pean kuskil vene keeles esinema, võtab mul esinemise ettevalmistamine tavapärasest rohkem aega.
Kas tunnete oma ameti juures hariduse tähtsust?
See on kindel, et sellisel ametikohal peab olema kõrgharitud inimene. Vastab tõele, et õppima peab, aga ma ei ole nõus sellega, et õppima peab palju. Õppima peab täpselt nii palju kui vaja. Üleõppimine on oma aja ja muude ressursside raiskamine, sest päris õige teadmine saabub siis, kui piltlikult öeldes näpud mulda pistad. Ükski ülikool ei anna mitte kunagi sellist ettevalmistust, et lõpuaktuse järel oleks inimene valmis spetsialist, kes teab oma valdkonnas kõike peensusteni.
Millised olid teie kartused ja kahtlused avaliku sektori karjääri alguses?
Peamine küsimus oli, et kas ma saan hakkama selles uues olukorras. Kuid see ei olnud seotud niivõrd sellega, et töö on riigisektoris, vaid sellega, et ametikoht oli juhi positsioon. Eks alguses oli ikka keeruline aru saada, kuidas asjad käivad, sest erasektoris ja riigiametis on asjad siiski erinevalt korraldatud.
Praegu on riigisektoris on väga palju huvitavaid ametikohti, tööd on palju, palga üle kurta ei tohiks, maine on sellel parem ja riigisektor tervikuna on üks Euroopa kui mitte maailma efektiivsemaid. Tol ajal, kui mina oma esimesi samme avalikus sektoris tegin, kõike seda veel öelda ei saanud.
Meie ühiskonnas on erinevad eelarvamused seoses negatiivse suhtumisega venelaste suunas, näiteks räägitakse, et vene perekonnanimega on raske või võimatu riigisektorisse tööle saada. Kas olete ka ise selliseid eelarvamusi tajunud?
Muu emakeelega eestimaalaste puhul on eesti keele valdamine kõrgel tasemel loomulik eeldus riiki teenima asumisel. Sama eeldus kehtib ka nende puhul, kes räägivad eesti keelt emakeelena. Me ei kujuta ju ette, et inimene koostab õigusakte oskamata oma mõtteid ja ideid korrektselt ja täpselt väljendada. Seega, siin ei ole mingit ebavõrdset kohtlemist keele või päritolu järgi.
Riigiteenistuses, kus ma töötan juba teist aastakümmet, ei ole ma seni kokku puutunud eelarvamustega, mis oleksid seotud sellega, mis keelt inimene kodus räägib või milline on tema perekonnanimi. Mitte kordagi!
Dmitri, millised isikuomadusi on töö avalikus sektoris teile juurde andnud?
Kindlasti töökus, sest tööd on vähemalt neil ametikohtadel, kus mina olen olnud, piisavalt palju. Võttes arvesse, et riigisektor on meil olnud pidevalt suunatud enda tõhustamisele, on raske näha tööhulga vähenemist ka tulevikus.
Teiseks on kindlasti asjade enda kätte võtmine ja ärategemine ootamata juhiseid või käske mujalt, teisisõnu initsiatiivikus. Kui näed probleemi, võta asi ette ja tee ära!
Kolmandaks on laiema pildi nägemine ning selle tunde õpetamine kolleegidele. Nähes, kuidas riik toimib, veendud päevast päeva, et selle edu seisneb erinevate asutuste ja ministeeriumide koostöös ja ainult koostöös.
Tundub, et riigisektor pakub palju võimalusi karjääri arenguks. Kas ka teil on kohta kuhu areneda?
See vastab tõele, et arenguteid on palju, sest riigisektor on lai ja erinevaid teemasid jagub. Ma ei ole tegelenud oma karjääri teadliku planeerimisega ja seetõttu ei oska ka praegu öelda, milline on minu töökoht näiteks viie aasta pärast. Kindlasti soovin ma mingil hetkel erasektorisse tagasi minna, sest töötada kohas, kus riigi rahakotti täidetakse, mõjub igale riigiametnikule arendavalt.
Miks avalikus sektoris on vähe inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel?
Esiteks ikkagi keeleoskuse pärast. Õnneks on see probleem viimasel ajal aina väiksemaks muutunud, sest noored oskavad keelt ja seda päris heal tasemel.
Teiseks on ikka enda julgus – kas julgeme proovida ja avaldust saata. Siit minu soovitus – kindlasti julgege ja proovige. Läbi kukkuda saab vaid see, kes mitte kunagi ei proovi.